Martin Thomson valiti Tartumaa spordiliidu tegevjuhiks 2022. aasta sügisel korraldatud konkursil. Siis mainis ta oma intervjuus, et soovib oma töös rõhku panna koostööle. Veel märkis ta, et peab oluliseks nii laste kui täiskasvanute tervise edendamist.

Tänaseks on Thomson oma ametit pidanud veidi üle aasta ning tema entusiasm inimestega töötamisel ja nende tervise edendamisel pole sugugi raugenud.

Martin, kuidas saaks sinu meelest erinevate sihtrühmade üleselt liikumisaktiivsust suurendada? 

Näen, et siin ei ole ühtset lähenemist. Tulebki läheneda igale sihtgrupile individuaalset. Kui me räägime kõige väiksematest, siis juba enne lasteaeda on olemas beebikoolid ja erinevad võimlemised, kus beebi saabki koos oma vanemaga teha esimesi samme aktiivse elu poole. Meie ülesanne on luua võimalused, et selliseid treeninguid ja huviringe oleks maakonnas saadaval. Sealt edasi lasteaed ja kool – seal veedab ju laps suure osa oma päevasest ajast. Sellele vanusele on väga head algatused „Liikuma kutsuv kool“ ja „Sport koolis“. Läbi nende projektide suuname noori liikumise juurde ja teeme seda neile meeldival viisil. Ma leian, et just varases nooruses on oluline lasta lapsel proovida erinevaid spordialasid ning sellega tekitada temas tunne, et liikumine on midagi positiivset ja elus väga olulist. Ka pean väga oluliseks õuevahetunde nii lasteaias aga ka koolis. Lapsed on ju loomult sellised, et kui neile anda võimalus liikumiseks, siis teevad nad seda rõõmuga. Tulebki sellest alustada, et anda võimalus!

^{Fotol: Tartumaa Talimängud suusatamises 2024 (allikas: Tartumaa Spordiliit)}

Siit edasi, veidi suuremate juurde minnes, läheb juba keerulisemaks. Elutempo läheb kiiremaks, kohustusi tuleb juurde ning on raskem leida aega liikumiseks. Teismelisi ei tõmba enam mänguga. Noored tahavad ise otsustada. Arvan, et teismeliste puhul tuleb huvi liikumise vastu ikkagi pere eeskujust ja sõprade mõjutustest. Mida meie teha saame? Me saame pakkuda erinevaid võimalusi – huvitavaid sündmusi selleks, et igas vanuses inimestel oleks võimalus valida ja leida endale meelepärane moodus liikumiseks. Oluline on heaolutunne, mille liikumine meile annab. Kui inimesel on liikumise pisik juba varases nooruses sees, siis kandub see edasi ka terveks eluks ja saab nii ka igapäevaelu osaks. Võin enda kogemusest kinnitada, et see on heas mõttes sõltuvus!

Täiskasvanute puhul on oluline leida sobiv spordiala ning seltskond, kellega seda harrastada. Individuaalselt on sobivad tegevused näiteks jalutamine, rattasõit, ujumine ja jõusaal. Sõpradega koos on jällegi võimalik erinevaid pallimänge proovida. Täiskasvanute liikumisaktiivsust saab kindlasti soodustada ka töökoht läbi erinevate algatuste ja ühiste tegevuste.

^{Pildil: Spikeball´i pühapäev Tartus (allikas: Tartumaa Spordiliit)}

On teada, et elanikkond vananeb ning keskmine eluiga tõuseb. Seega on eakad selline sihtgrupp, kellele tegevuste pakkumiste olulisus minu arvates ajaga aina kasvab. Pensionäridele on oluline pöörata erilist tähelepanu just samas vaates – et ka neil oleks valikuvõimalust liikumiseks. Tartumaal on mitmeid algatusi – eakate kõnniringid, kukkumise ennetusprogramm, eakate jooga, välijõusaalid. Väga palju on võimalusi kokkutulemiseks ja füüsiliselt aktiivne olemiseks. Usun, et liikumine aitab eaka hoida tervena ja ennetada haigestumist. Läbi selle võiks tõusta ka tervena elatud aastate arv.

Kokkuvõtlikult – kui me Tartumaal sündmusi korraldame, mõtleme me igas vanuses inimestele. Et oleks tegevusi nii lastele, lastega peredele, keskealistele aga ka päris eakatele.

Sa mainisid koostöö soodustamist. Mida sa selle all silmas pead?

Me jagame infot! Kui keegi midagi lahedat korraldab, siis me jagame seda enda kanalites, võrgustikus. Eelmisel aastal toimus sari „Tartumaa liigub,“ millega me proovisime jõuda erinevate sihtgruppideni. Meil on Tartumaal kaheksa omavalitsust ja igaühes neist toimub väga-väga palju. Spordiliidu ülesanne ongi olla see infomajakas, kes koondab infot ja levitab seda ning vajadusel ka vahendab. Me saame kaheksa omavalitsuse spordijuhiga tihti kokku, et mõtteid ja infot vahetada, mõelda, kuidas saame veelgi paremini partnereid kaasata. Üheksoos tekib alati ju ka huvitavaid mõtteid ning ma olen väga tänulik, et meil selline kooskäimise vorm töötab.

Kuidas aga aktiveerida neid, kes ongi jäänud erinevatel põhjustel koju?

See on küsimus, millele tahame me kõik vastust leida! Ma usun, et kui selle vastuse oskame välja mõelda, siis olekski liikumise mure Eestis lahendatud. See nõuab järjepidevat tööd! Jällegi, toon näiteks „Tartumaa liigub“ sarja. See pole traditsiooniline võistlus, kus võidab kõige kiirem ja tugevam. Me korraldasime kaheksas omavalitsuses igaühes ühe etapi – kavas olid suusatamine, kepikõnd, jooksmine jalgrattasõit, orienteerumine ja aeroobika – ning me panime võidu aluseks osalevate inimeste hulga piirkonna elanike arvu suhtes. See tekitas tunde, et tahaks naabervallast parem olla ja nii kutsutigi igas omavalitsuses osalema sõpru ja tuttavaid ehk et me tekitasime sellega tugeva kogukonnatunde. Niimoodi tulid kaasa ka vähem aktiivsed või suisa need, kes üldse varem liikunud polnud. Selle tulemusel oli kõige aktiivsem Kastre vald. Kõige rohkem osalejaid oli ikka kohal Tartu linnast, kuid väiksematele omavalitsustele andis see võimaluse konkureerida just moel, et tõime osalejate arvu välja nii, et arvutasime osalusprotsendi piirkonna elanike arvust.

^{Fotol: “Tartumaa liigub” sarja 1. etapp (allikas: Tartumaa Spordiliit)}

See on võib-olla hea näide, kuidas saada ka mitteaktiivsed liikuma – luues tugeva kogukonna tunde ja väärtustades igaüht. Me ei too inimesi läbi sunni kohale vaid oluline on tekitada just see positiivse kogemuse moment. Proovime ürituste programme kokku pannes mõelda samuti, et seal oleks igale sihtgrupile midagi. See on väga erinev, keda mis motiveerib! Kõigi mitteaktiivsete inimesteni jõudmine tundub lahendamatu mure, kuid me liigume samm-sammult selles suunas. Olen seda meelt, et kui kasvõi üks uus inimene tuleb sündmusele, oleme me juba võitnud.

Kui palju sa tugined teadusele või teiste riikide praktikale ja kui palju sa teed oma tööd iseenda teadmisest?

Kindlasti on siin töös üsna palju katsetamist, proovimist! Tekib mingi idee ja siis vaatad tegemise käigus, kas toimib või ei toimi. Paljud ideed tekivad just välismaistel õppekäikudel. Ma õppisin Taanis spordi juhtimist ning nüüd on hea väljakutse teoreetilisi teadmisi proovida praktikas ellu viia. Ma loen ka Tervise Arengu Instituudi uuringuid ning muid liikumisharrastust puudutavaid materjale. Väga head infot saan maakonna kohta ka spordiregistrist. See aitab mõtestada, miks me midagi teeme. Me saame aru, et inimesed ei liigu, saame aru, mis on põhimõtteliselt need põhjused ning proovime nüüd põhjustele hakata lahendusi pakkuma. Lähtun oma töös nii katsetamise, aga ka teaduslike näitajate kasutamise kombinatsioonist. Ka on Kultuuriministeeriumil nägemus, kuhu suunda Eesti tervishoiupoliitika peaks liikuma ning ka selle teadmise järgi proovime me oma tegevusi sättida.

Eesti tahab ennast ikka Põhjamaade hulka liigitada. Kui sarnane on Eesti Põhjamaadega? 

Põhjamaadest oskan Eestit kõige paremini võrrelda Taaniga, kus olen elanud ja õppinud. Suurimaks erinevuseks on kindlasti jalgrattakultuur. Taanlase jaoks on jalgratas parim sõber, meil on selles vallas veel pikk tee minna. Kui ilm on ikkagi vihmane, siis eestlane pigem ratta selga ei lähe. Taanis liigutakse jalgrattaga iga ilmaga ja igale poole. Ma tahaks väga, et me oleksime selles mõttes rohkem Taani inimestega sarnased. Rattaga sõitmine algab muidugi rattateede olemasolust ja ühiskonna aga ka autojuhtide suhtumisest ratturitesse. Kui meil aetakse talvel kergliiklusteed viimasena lumest puhtaks, siis Taanis näiteks on see vastupidi. Muidugi on seda seal kergem teha, kuna lund sajab kordades vähem. Arvan, et oleme Põhjamaa elanikega sarnased selle poolest, et veedame palju aega looduses. Nii Eestis kui Skandinaavias meeldib inimestele olla metsas, jalutada parkides – olla värskes õhus. See trend liigub kindlasti positiivses suunas. Märgatava erinevusena pean kindlasti välja tooma selle, et Põhjamaades on tervena elatud aastate näitaja kõrgem, kui Eestis. See näitab, et midagi tehakse Põhjamaades teistmoodi ning meil on sellest vaid õppida.

^{Fotol: Kopenhaageni park (allikas: Tartumaa Spordiliit)}

Kui palju sa teed oma tegevusi tasuta, kui palju erinevate rahastuse võimalustega? 

Sündmused soovime me teha ikka maksimaalselt tasuta, sest ükskõik, mis osavõtu summast me räägime, on see lisategur, mis pigem takistab osavõttu. Võimaluse korral hoiame me seega sündmused pigem osavõtutasuta. Meie peamised rahastajad on Kultuuriministeerium ja kohalikud omavalitsused. Erasektor toetab meid auhindadega ning lisavõimalusi annavad positiivse vastuse saanud projektitaotlused.

Eelmine aasta tõi hea näite koostööst Eesti Paralümpiakomiteega, kellega koostöös saime teha Paraspordipäeva ning erivajadustega inimestele mõeldud matkasarja, kus osalesid intellektipuudega inimesed ning vaegkuuljad ja -nägijad. Osalejate poolne tagasiside on olnud positiivne ning nüüd me juba võtsime sündmuse ka selle aasta eelarvesse sisse. Eesti Paralümpiakomitee pani seemne idanema ja me nägime, kuidas ühest olulisest algatusest kasvas välja idee, mida me tahame kindlasti jätkata.

^{Fotol: Ratastoolizumba Paraspordipäeval, “Tartumaa liigub” sarja 8. etapp (allikas: Tartumaa Spordiliit)}

Teise positiivse näitena toon välja Erasmus+ toetuse, mille abil saime spordijuhtidega külastada Kopenhaagenit. Tartumaa spordijuhid said õppereisilt palju väärtuslikke ideid ning loodan, et meil avaneb selliseid koostöövõimalusi ka tulevikus.

Kas sul on veel välja tuua häid praktikaid teiste omavalitsuste spordijuhtidele?

Erivajadustega inimestele suunatud matkasari on hästi hea näide, mida ma soovitan ka teistel omavalitsustel teha.

^{Fotol: Erivajadustega inimeste matkasarja 1. etapp Elvas (allikas: Tartumaa Spordiliit)}

„Tartumaa liigub“ sari oli esimene täiesti uus algatus minu poolt. Tooksin välja, et Tartumaal on hästi aktiivsed spordiklubid, kes korraldavad palju sündmusi. Meie ülesandeks on nende infot jagada, levitada. Ka see on oluline!

Lasteaedade spordipäev on unikaalne, mida soovitame teistelgi katsetada ja teha. See kaasab Tartumaa pea kõikide lasteaedade lapsi, keda on spordipäeval Tamme staadionil liikumas üle tuhande.

Väga oluliseks pean siiski ka omavahelist suhtlemist. Mainisin, et meil on kaheksa omavalitsust, kelle spordijuhtidega me iga kahe kuu tagant kokku saame ja räägime, mis on vahepeal ära tehtud, mis on tulevikuplaanid. Saadud ideid jagab igaüks oma vallas nii rahva aga ka klubidega. Ma arvan, et edukuse võti ongi koostöö! Me teeme koostööd, mitte ei aja igaüks oma asja.

Kellega koostöös tuleks asju ajada, et muutusi saavutada?

Siin on mitu tasandit. Me saame kehalise kasvatuse õpetajatega kolm-neli korda aastas kokku, et olla nn ühel lehel ja et meil oleks sarnane teadmine lapsi üle kogu maakonna ühtemoodi liikuma pannes. Kehalise kasvatuse õpetajad ja treenerid puutuvad ju igapäevaselt kokku laste ja noortega, tunnevad nende vajadusi ja võimeid kõige paremini. Nemad saavad oma tegevusega noortes ka kõige otsesemalt muutust tuua.

Veel on oluline hoida koostööd vallajuhtidega ning piirkonnas tegutsevate spordijuhtidega. Meie kaheksa valla juhid on spordilembesed. Kasutame võimalust ja korraldame korra aastas neile ka ühe suurema võistluse. Teeme sporti aga räägime ka tööjuttu – jagame oma ideid, muresid ning ootame ka vallajuhtidelt tagasisidet. Niimoodi oleme hoidnud juhtidega pidevat kontakti, sest nemad saavad ju piirkonnas tehtavaid otsuseid mõjutada. See teadmine, et me saame valla juhtidega alati jutule, on minu tööd ainult toetav. Sama oluliseks pean ka koostööd vallas tegutsevate spordijuhtidega. Mitmel tasandil koostöö on hästi oluline ja aitab seatud eesmärke kõige paremini saavutada.

Mis on sinu suurimad saavutused oma töös Tartumaa Spordiliidus?

Olen Tartumaa Spordiliitu juhtinud natuke üle aasta ning pean hetkel suurimaks saavutuseks seda, et olen töökohta hästi sisse elanud ning tasapisi on õnnestunud enda mõtteid ja ideid hakata ellu viima. Pean omavahelise koostöö parandamist äärmiselt oluliseks ning seni on see hästi õnnestunud. Kui kogu maakond töötab nagu üks mees, siis on võimalik palju ära teha.

Lisaks kiidan Tartumaa aktiivseid spordiklubisid, kes ise korraldavad ja kaasavad juba nii palju inimesi, et minu ülesanne selle juures on vaid infot toimuva kohta levitada. See töö, mida klubid ja õpetajad ära teevad on väga-väga tänuväärt! Ma arvan, et klubide pidev lisandumine ja hea töö nende poolt eristab meid ka teistest piirkondadest. Meil on maakonnas täna 350 spordiklubi või – organisatsiooni. Viis aastat tagasi oli see number alla kolmesaja.

^{Pildil: Tartumaa Talimängud 2024 (allikas: Tartumaa Spordiliit)}

Kas ja kuidas Tartu Kultuuripealinna 2024 projekti raames saab liikumise olulisusele rohkem tähelepanu pöörata?

See on väga hea võimalus linna külalistele oma tegevusega silma jääda. Liikumine ja kehakultuur on ikkagi osa kultuuripealinna programmist ning seega on ka meie loodust ja suurepäraseid liikumisvõimalusi kultuuripealinna sündmuste abil võimalik laiema publikuni viia. Elva piirkonnas näiteks toimub tänavu liikumis- ja heaolufestival, mis paneb hästi suurt rõhku just sellele, et inimesi liikuma tuua. Tegevusi, mis on otseselt või kaudselt füüsilise aktiivsuse parandamisega seotud  jagub veelgi ning ootan põnevusega, et nendest osa saada.

Kas ja kuidas Tartumaa teistest omavalitsustest liikumisharrastajate huvide poolest eristub?

Meie liikuja on mitmekesiste huvidega ja meil on tõesti igaühele midagi pakkuda. Ka loodus järvede ja metsa näol toetab seda. Kui vaadata näiteks Eesti meistrivõistluste medalite statistikat, siis sealt tuleb välja küll, et mäesuusatamine ja sulgpall on näiteks sellised alad, kus me võtame kõige suurema hulga medaleid teiste Eesti piirkondadega võrreldes. Talvel on ikkagi kõige populaarsemad suusatamine, uisutamine ning suvel käiakse nendes samades kohtades ujumas ja matkamas. Kõiki looduse võimalusi kasutab tartlane maksimaalselt ära. Eriti panen ma seda tähele siis, kui satun Eestis kohta, kus näiteks selliseid võimalusi pole. Kui meie jaoks on loodus andnud Tartumaal võimalused, mida me peame iseenesest mõistetavaks, siis mujal elava inimese jaoks, kes meile näiteks üürikeseks külla satub, võivad need võimalused olla unikaalsed.

Saad sa välja tuua spordiala, mida sa tead, mida üldiselt vähe harrastatakse, aga teil seda tehakse?

Just viimati taotles meilt liikumisharrastuse edendamiseks toetust kepphobuste ring, kus lapsed ületavad kepphobuste seljas takistusi. Sain teada, et sellele harrastusele on päris suur tung. See oli minu jaoks uudne! Padel on muidugi juba levinum aga ka alles arenemise järgus ala. Tallinnas on saale juba rohkem, aga Tartumaal avati alles sel aastal esimesed kaks padeliväljakutega saali. Tingimused lähevad Tartumaal aasta-aastalt paremaks ning spordialasid, mida harrastada, tekib pidevalt juurde.